Eesti 17 suurema linna korterite keskmist tehinguhinda kajastav Pindi Indeks langes mais 3% võrra ning jäi pidama hinnatasemel 2282 €/m². Sarnaselt maile tõotab ka juuni tulla keskmisest loium kuu.
Aprillis oli korterite keskmist hinda seirav Pindi Indeks korrigeeritud andmetel 2347 €/m².
Kui aprillis tehti indeksilinnades kokku 1195 korteriomandi tehingut, siis mais oli see arv 1154.
„Suurimaks probleemiks on eelkõige järelturu korterite pakkumiste arvu jätkuv kasv, mis ühel hetkel võib hakata turgu omakorda kinni jooksutama, kuna suureks läinud valik võimaldab ostjatel hindu alla suruda. Selle aktsepteerimine müüjate poolt võtab aga omakorda aega,“ lisas ta.
Võrreldes varasema hinnatipuga detsembris 2023 on indeks 16 protsenti madalam. Olgu märgitud, et toonane statistiline hinnarekord tehti kallite uusarenduste tehingute ühte kuusse sattumise tõttu. Võrreldes viimaste aastate madalaima punktiga juulis 2009. aastal (624,2 €/m²) on Pindi Indeks 266 protsendi võrra kõrgemal.
Pindi Kinnisvara koostatud hinnaindeks võtab arvesse kõigis maakonnakeskustes, lisaks Kohtla-Järve ning Narva linnas tehtud korteriomandite ostu-müügitehingute kaalutud keskmise ruutmeetrihinna. Tegemist on väärtusega, mis hõlmab üle 800 000 elaniku eluaset läbi enam kui 20 aastase ajaloo.
Tallinnas on kokku pakkumises 10 korterit, mille ruutmeetrihind on vähemalt 10 000 eurot. Ametlik statistika on aga armutu – tänavu pole sellise hinnaga kortereid kordagi ostetud.
Pindi Kinnisvara kutseline vanem-maakler Marge Sinimets ütles, et niivõrd kalleid kortereid pangalaenuga ei osteta. „Olgu tegemist üle miljoni eurose lõpphinnaga, mida on turul hetkel 31 ühikut või 10 000 eurose ruutmeetrihinnaga, mida on pakkumises 10 korterit, sihtgrupp on neil sama – rikkad inimesed, kes ostavad vara tavaliselt otse välja. Väga varakad inimesed, kui mõni juhuslik pärija välja jätta, pole aga rikkaks ilma eelneva rahatarkuseta saanud ning hetkel nad oma vabu vahendeid ei tuuluta. Mida rikkamad inimesed, seda kiiremini nad keerulisel ajal tarbimise kokku tõmbavad ja tänavune maksimaalne 9845 eurone ruutmeetrihind on selle tõestuseks,“ kinnitas Sinimets.
Ta lisas, et erinevalt odavamatest korteritest ei toimi kallimate varade puhul ka kerge hinnalangetus. „Kui 1,3 miljonit eurot maksev korter hinnastatakse kümne protsendi võrra allapoole, siis jääb selle hinnaks ikka 1,17 miljonit eurot, mis suurt pilti ülearu ei muuda ning ostjaid juurde ei too.
Müüjad peavad olema lihtsalt kannatlikud, et ka rahakad inimesed muutuksid jälle julgemaks,“ lisas Sinimets.
Hispaaniasse, Itaaliasse või näiteks Portugali kinnisvara ostmise ja sinna kolimise jutud lõppesid kohe, kui Eestis ilmad soojaks läksid. Tegemist oli järjekordse sektoripoolse katsega vahvat muinaslugu rahvale maha müüa, kirjutab Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman.
„Rasked ajad vajavad ilusaid jutustusi. Nii nagu Pipi Pikksukk unistas Kurrunurruvuti saarele minekust, nii unistab keskmine eestlane soojast ilmast, uutest lõbusatest sõpradest ja helesinisest merest, kuhu otse oma terrassilt hüpata.
„Tegelikult on aga asi üsna tõsine. Meie turuosalised puhuvad ilma igasuguste süümepiinadeta ajakirjanduse vahendusel inimestele puru silma ja niimoodi juba aastaid. Kord tekib täiesti tühjast kohast arendusprojekt, mis peaks varjutama kõik teised, siis hakkavad inimesed väidetavalt massiliselt suvilaid ostma, ehkki tehinguandmed seda ei kinnita, nüüd on siis käes uus laine soojale maale kolimise teemal. Tore ju, kui kõrgema klassi sissetulekuga inimesed saavad endale Taisse, Hispaaniasse või kasvõi lõunanabale suvila soetada, aga tegemist on ja jääb üksikute inimeste privileegiks. Reaalsus on aga selline, et inimesed lendavad odavlennuga Barcelonasse, kohtavad seal eestlast või kahte, õhkavad veiniuimas kaasa, kuidas nad kohe-kohe ka sinna kolivad ning siis lendavad nädala pärast sama odavlennuga koju tagasi, et hakata uueks reisiks raha korjama,“ sõnas Sooman.
„Kui soovite müüte tegelikkusest eristada, siis tasub esimese asjana numbreid otsida. Kui numbreid võtta pole, siis tuleb kasutada kainet loogikat. Antud juhul kinnitasid kaine loogika olemasolu meie varajased soojalained, mille saabudes kadusid igasugused jutustused Toscana või Andaluusia võrratutest päikeseloojangutest,“ lisas Sooman.
Viimasel ajal on mängitud avalikkuse ees korduvalt mõttega, et uute kortermajadega koos rajataks ka pommivarjendid. Pindi Kinnisvarahalduse tegevjuhi Ronald Tõnissoni sõnul on tegemist väärt ideega, kuna varjendite ülalpidamiskulud pole suured, kuid neist saadav kasu aga üüratu.
„Varjendeid on loomulikult erinevaid, alates majaaluse parkimisala ümber kohendamisest kuni tuumavarjenditeni välja. Kui aga räägime üsna lihtsast, enamuste rakettide lööke vastu võtta suutvatest punkritest, siis tegelikult ei ole kallis ei nende rajamine ega ka töökorras hoidmine,“ ütles Tõnisson.
„Tegemist on ju oma olemuselt maasse valatud betoonkuubikuga, mille arukam arendaja ühendab hoone küttetrassiga, ehitab sinna korraliku, ka ohtlikke aineid filtreeriva ventilatsiooni ning varustab punkri autonoomse generaatori ning joogivee ja toiduga. Sellise asja ehitamine ei ole kortermaja üldist maksumust arvestades üldse suur kulu ning kõikide korterite peale ära jagades pole selle maksmust peaaegu tundagi,“ kirjeldas ta.
Tõnisson rõhutas, et punkri jooksev korrashoiukulu pole samuti midagi üle jõu käivat. „On mõned lisakulud nagu ventilatsioonifiltrite, generaatorikütuse ja joogivee perioodiline vahetamine, kuid sellevõrra säästetakse jälle küttelt, sest ega punkris ei pea olema rahuajal tühjana seistes 23 kraadi sooja – olulisem on, et rõskus ligi ei pääseks,“ selgitas ta.
„Kokkuvõtteks julgen väita, et punkri töös hoidmise kulu on sarnane sama suure korteri kuludega, lihtsalt kulud on veidi erinevat liiki. Kui 30 korteriga majal on üks punker, mis majarahva vajadusel ära mahutaks, siis lihtsustatult võib öelda, et tervel majarahval on ühine 31. korter, mille kulusid laiali jagades saame ju vaid mõne protsendilise lisakulu, kuid tohutus annuses lisanduvat meelerahu,“ lisas Tõnisson.
Pindi Kinnisvarahalduse tegevjuht Ronald Tõnisson ütles, et majade kevadistel üldkoosolekutel osalemise suurim viga on elanike poolne nõrk ettevalmistus ja üleolev suhtumine.
Tõnisson selgitas, et üldkoosolek ei peaks olema juhatuse, majahalduri/valitseja või naabrite kontrollimatu kritiseerimise koht, vaid konstruktiivne arutelu, kuidas maja kauem ja säästlikumalt jätkusuutlik püsiks.
„Üldkoosolekul on reeglina väga täpne päevakord ja vastavalt sellele saadetake elanikele ka ette tutvumiseks hulk materjale. Esimene viga ongi selles, et elanikud lähevad koosolekule ette valmistamata ja hakkavad tulistama endale olulisi teemasid, süvenemata majandusaasta aruandesse või juhatuse poolt esitatud tegevuskavasse,“ kirjeldas ta. Sama kehtib tema sõnul ka koosoleku protokollide lugemise ja üldse maja asjadega enda jooksvalt kursis hoidmise kohta.
„Niisama riidlemiseks ja naabrite kallal õiendamiseks on teised kohad ja formaadid, üldkoosolekul keskendutakse majale, vajadusel ka kodukorrale, kuid mitte omavaheliste suhete klaarimisele. See on viga number kaks,“ rääkis Tõnisson.
„Kolmanda põhjusena lähevad koosolekud kiiva siis, kui üks majaelanik, kes ametlikku vastutust näiteks juhatuse liikmena võtta ei taha, proovib koosolekut juhatama ning teistest üle rääkima hakata. Kui oled üks sajast naabrist, siis arvestagi, et sulle on mõeldud 1/100 ajast,“ lisas Tõnisson.
