Pealinna kinnisvaraturule on tulnud suur hulk proffe, kes aga teatud inimgruppe välistavad.
Tallinna puhul on aastaid räägitud, et meil on puudu kvaliteetsetest üüriruumidest, mida oleks võimalik üürida stabiilselt ja pikaajaliselt. Nii mõnelgi pani see kõrvad liikuma. Kontodel ootab palju vaba raha ja osa sellest on leidnud tee kinnisvarasse. Professionaalseid investoreid ja väikeinvestoreid on varasemast palju rohkem.
Kinnisvarafirma Uus Maa kutseline maakler Kaija Kullat ütleb, et paljud inimesed harivad end seaduste ja korteri professionaalse väljaüürimise teemal. Nende eesmärk on hea tootlus ning nad on ratsionaalsed ja emotsioonivabad.
„Ühest küljest on see turgu korrastanud, sest üürilepinguid sõlmitakse kirjalikult ja seaduse järgi. Üüriraha makstakse arvele. Omanikud teavad täpselt oma õigusi ja kohustusi,” sõnab Kullat. Üürnikule annab see turvatunde, et üürisumma ei muutu üleöö ja omanik ei marsi suvalisel hetkel oma võtmega sisse.
Ent Kullat nendib, et ratsionaalsus on osa inimeste jaoks üürimise raskemaks või isegi võimatuks muutnud. Professionaalsed üürileandjad kontrollivad hoolikalt üürnike tausta ja krediidiprobleemidega üürnikku või inimest, kelle kohta on internetist leitud kahtlast informatsiooni, pigem vastu ei võeta. Nad on ka emotsioonivabad ning välistavad teatud inimgruppe. Siin tekib küsimus, kas üüriturul on rohkem diskrimineerimist?
Üürnikul on õigus valida
Osa inimesi ei saa ka hea krediidireitingu korral unistuste korteris elada. Näiteks suitsetajad ja joodikud. Nende puhul on arusaadav, miks omanik paneb lepingusse neid välistavad punktid. Aga nii võib olla ka väikeste lastega perede puhul. Pindi Kinnisvara tõi hiljuti esile, et üha rohkemad üüriinvestorid ei soovi oma ruumides lapsi näha. Kui sul on ka lemmikloom, oled veelgi suuremas hädas.
Arco Vara kutselise hindaja Mihkel Eliste sõnul ei erine Eesti üüriturg siinkohal teiste riikide omadest ja on lihtsalt arenenud nii kaugele, et üürnikke valitakse. Nõudlus on suur ja on, kelle vahel valida. Kui huvi peaks vähenema, muutuvad kiiresti ka üürileandjate eelistused.
Võib ette kujutada korteriotsija frustratsiooni, kui talle ideaalselt sobiv korter jääb kättesaamatuks seetõttu, et tal on väike laps või koerake. Paraku on meil kõigil õigus otsustada, kellele oma korteri üürime. Jah, isegi lapsed tohib lepinguga välistada.
„Ma ei peaks seda diskrimineerimiseks. Igal vara omanikul on vaba valik, kellega ta üürilepingu sõlmib ja millistel tingimustel. Olgu selleks siis ükskõik milliste majanduslike või sotsiaalsete parameetritega iseloomustatav leibkond või üksikisik,” lausub Eliste.
Võlaõigusseaduse 289. paragrahv ütleb: „Eluruumi üürnikul on õigus üürileandja nõusolekuta majutada üüritud eluruumi oma abikaasat, alaealisi lapsi ja töövõimetuid vanemaid, kui üürilepingus ei ole kokku lepitud, et üürnik võib seda teha üksnes üürileandja nõusolekul.”
Keda veel tõrjutakse?
1Partner Kinnisvara kinnisvarakonsultant Helen Siller toob esile, et üürnike seas on märgata hirmu ka ehitustööliste ees. Samuti kardetakse noori, kes tõenäoliselt hakkavad pidutsema. Samal ajal oleneb kõik üürileandja varasemast kogemusest. Ehitusmehi tõi esile ka Domus Kinnisvara vanemmaakler ja koolitusspetsialist Agur Tammistu.
„Kolmetoaliste ja suuremate üüripindade puhul üritatakse pigem vältida n-ö ehitusmeeste brigaade. Nende eest maksab küll tavaliselt tööandja, aga ilmselgelt ei istu need viis elujõulist mehepoega õhtuti eraldi oma tubades raamatuid lugedes. Siinkohal on eelistatumad ikka perekonnad, ka lastega,” ütleb Tammistu.
Eliste sõnul ei ole Eesti kinnisvaraturg veel täielikult välja kujunenud, kuid me liigume edukalt selle poole. Üüriturg suureneb aasta-aastalt. Sellega kaasneb nii pakkumise struktuurne muutus kui ka pakkumiste arvuline kasv, mõlemat saadab ajapikku ka kinnisvarainvestorite jaoks ühe olulisima näitaja ehk tootluse langus. Agur Tammistu aga ütleb, et suurinvestorid ja arendajad alles ootavad suurte üürimajade ehitamisega.
Pagulasi on Eestis vähe, kuid Aafrika riikidest tulnud tudengeid leidub siin küll. Neile ei taha eestimaalased samuti eriti kortereid üürile anda. Uue Maa maakler Kaija Kullat räägib enda kogemustest: „Tihtipeale juba korteri näitamisel jääb omanikule neist kandidaatidest halb mulje, sest väga harva peetakse kinni kohtumiseks kokkulepitud kellaajast ja paraku tekitab see kohe ka mõtteid, et kas siis üürimaksete tähtaegadest kinni peetakse,” ütleb ta. Ta lisab, et teistsugune kultuur ja tavad panevad samuti omanikke pigem teiste inimeste kasuks otsustama.
– ÄÄREJUTT –
Üürileandja õigus ei ole absoluutne
KOMMENTAAR
Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on üürileandjal õigus vabalt valida, kellest saab tema lepingupartner ehk üürnik. Siiski ei ole üürileandja õigus absoluutne. Võrdse kohtlemise seadus näeb ette, et isikute diskrimineerimine nende rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvi tõttu on keelatud avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuse puhul.
Kui isiku õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, võib ta õigusi rikkunud isikult nõuda seaduses sätestatud alustel ja korras diskrimineerimise lõpetamist ning talle rikkumisega tekitatud kahju, sealhulgas mittevaralise kahju hüvitamist.
Selline keeld kehtib loomulikult mitte ainult üürniku valimise hetkel, vaid ka kogu üüriperioodi jooksul. Soolise võrdse kohtlemise nõue tuleneb samuti seadusest ja kehtib ka eraõiguslikes suhetes eluaseme kättesaadavuse valdkonnas, seega ei ole üürileandjal õigust keelduda naisterahvast üürnikuks võtmast ainuüksi selle tõttu, et ta on naine.
Muudel asjaoludel, nagu usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel otsest diskrimineerimise keeldu eluaseme kui avaliku hüve pakkumisel võrdse kohtlemise seadus praegu ette ei näe. Probleemile on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler, samuti on püütud eelmisel aastal riigikogus menetleda eelnõu, mille eesmärk oli muu hulgas kehtestada eluaseme kättesaadavuse valdkonnas sõnaselge diskrimineerimise keeld, kuid kahjuks jäi eelnõu pärast esimest lugemist seisma. Eeltoodu muidugi ei tähenda, et üldist diskrimineerimiskeeldu ning isikute kohustust arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega võiks ignoreerida ning näiteks isiku seksuaalse sättumuse tõttu teda üürnikuks mitte valida, kuid üürniku õiguste kaitse võib sellise diskrimineerimisjuhtumi puhul olla keerulisem.